SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1
SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

• SOSE O1.137
• Silvi Salupere
• 15.loeng

2
Tekstide mõistmisest

• Aru saadakse mitte asjadest, vaid märkidest.
  Millestki aru saamine tähendab selle märgiks
  muutmist. Et asjast aru saada, peame me sellest
  eemalduma. Märk ületab teadvuse ja alateadvuse
  piire, lubab objektiviseerida subjektiivset ja
  alateadlikku.
• Lausete tõlgendamise viisid
• referentsiaalne ütlust mõistetakse kui
  kirjeldust mingist asjade seisust
• signifikatiivne ütlust mõistetakse kui sõnumit
  tema enese sisu kohta
• metafooriline ütlust mõistetakse, arvates, et
  tegu on ülekantud tähendusega
• orientatsioon alltekstile ei saada aru, mis
  mõttes tuleks ütlust mõista

3
Hermeneutikuid

• F. Schleiermacher (1768-1834) pastor,
  filosoof, teoloog. Eristab kaks arusaamise liiki
  tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti
  autorist arusaamine, kusjuures viimane on
  olulisem.
• Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete
  tekstidega, sellest lähtub tema väide, et
  arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on
  ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja
  autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.
• 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid
• psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast s.o
  üldisest, ülevaatest
• hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus
• stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult
  keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi
  peegeldav
• autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine
  s.h. teadmine ajastust, kirjandusest enne teose
  ilmumist, autori loominguline
• Kahe meetodi divinatsiooni (asetatakse end
  justkui teise
• inimese kohale, püüdes tema individuaalsust
  vahetult tabada)
• ja võrdluse rakendamine, analüüs ja sisseelamine.

4
H. G. Gadamer (1900-2002)

• Peateos on "Tõde ja meetod". Väidab, et tõde on
  rohkem meetodi kui objekti omadus hermeneutika
  tähtsaim osa on metodoloogia. (Vastandub sellega
  klassikalisele filosoofiale, mis väidab, et tõde
  on objekti omadus.)
• Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd
  autori biograafia jms, tuleb lahus hoida autori
  kavatsus ja teksti tähendus. Schleiermacheriga
  polemiseerides mõistmine pole taasloomine, vaid
  alati loomine, mitte rekonstrueerimine, vaid
  konstrueerimine. Sch. järgi on tekstil olemas üks
  ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa
  seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik
  taust loob oma erinevad interpretatsioonid.

5
P. Ricoeur (1913-2005)

• analüüsib arusaamist ja leiab, et
• see ei ole täielikult teadlik protsess.
• Tekstiga end väljendades paljastavad inimesed
  ennast alati. Igasugune mõista püüdev analüüs on
  alati refleksiivne (enesekohane). Märke
  interpreteerides interpreteerib subjekt ka
  iseennast.

6
Gilles Deleuze (1925-1995)

• Mõtte loogika (Logique du sens,1969)
• Revideerib traditsioonilist märgikont-
• septsiooni. Märk ei representeeri objekti,
• ei viita tema olemasolule vaid pigem konstateerib
  tema puudumist. Keeles on vaid objekti jälg.
  Seepärast on keel alati midagi pinnapealset
  tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk
  (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon)
  ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus).

7
Deleuze. Tähendus ja mõte

• Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja
  (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on
  midagi liikuvat ja saavat.
• Neli lauses fikseeritud seosetüüpi (Marcus
  Antonius on surnud)
• märgib/denoteerib asjade olemist, fakti
• väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku
• tähistab/signifitseerib väidet
• ja omab lisaks mõtet suremine. See on puhas
  sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei
  ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu
  tulemus.

8
Interpretatsioon (Umberto Eco)autor tekst
lugeja (adressaat)

• Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti
  olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta
  olla ka sõltumatu lugejast.
• Interpretatsiooni probleem. Las kõik
  interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on
  võrdsemad.
• Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco
  üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja
  kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises,
  tunnetuseni.

9
60ndate lõpus lõputu interpretatsiooni idee
transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri
eksisteerimise aluse ideeks

• Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne
  metodoloogiline väide, et meie teadmine
  ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes,
  ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte
  ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et
  struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (tõeline
  struktuur puudub pidevalt).

10

• Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks
  referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub
  vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb
  Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed
  orientiirid selles maailmas), mis sünnitab
  tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks
  vahetult füüsilise reaalsuse poole.
• Intertekstuaalne dialoog fenomen, kus antud
  tekstis kajavad teised tekstid. Seotud
  intertekstuaalse entsüklopeediaga
• Freimid kultuurilised klišeed (lugeja
  teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja
  vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune
  kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi
  (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks
  intertekstuaalne freim)

11
Barthes Eseme semantika. Alati märk, mida saab
kirjeldada kahel teljel

• Sümboolne sügavusmõõde, suunab mingi
  tähistatava juurde /lamp reklaamil õhtu/.
  Antropoloogilised sümbolid rist, poolkuu jne, kus
  on üks kindel tähistatav. Võimalik, et neid on
  piiratud hulk
• sümboolne võib olla vaid osa esemest apelsin
  tervikuna tähistab mahlakust või võimet kustutada
  janu. Metonüümiline. Apelsin on
  mahlakusapelsin, apelsin on olemas kui looduslik
  objekt, kuid on ühe oma omaduse kandja, mis saab
  tema märgiks.

12
Klassifikatsiooniline laiusesse

• kas teadlikult või ebateadlikult klassifitseerime
  asju, nagu meile sisendab ühiskond /kaubamajades,
  entsüklopeediates/.
• Esemete süntagmad. Igal inimesel on mitu sisemist
  sõnastikku, loetu/tunnetatu reserve, sõltuvalt
  sellest, mitut tüüpi teadmisi, mitut
  kultuuritasandit ta omab.
• tähenduseväliseid asju ei saa olla,
  funktsioneerib vähemalt kui mittetähenduslik (mis
  on ka tähendus).

13
Jean Baudrillard (1929)Asjade süsteem 1968

• Asjad kui märgid, inimesest võõ-
• randunud.
• Asjade süsteemi saab teaduslikult
• kirjeldada vaid vaadeldes seda kui argise
• süsteemi sulandumist tehnilisega. Sellel
• süsteemil on oma ideoloogia. Tehnika sidus
• süsteem läheb üle argielu mittesidusasse
• süsteemi. Asjade keel verbaliseerub, muutub
• kõneks, mis hakkab vastu koodile.

14
A. Funktsionaalne süsteem (asjade diskursus)

• Paigutuse struktuurid
• Traditsiooniline korraldus (mööbli paigutus
  kodus söögi- ja magamistuba)
• Kaasaegne ese, oma funktsioonist vabastatud
• Interjöör-mudel (korpused), seinad ja valgus,
  valgustus (peitmine), peeglid ja portreed
  (kadumine),kellad ja aeg

15

• Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu.
  Valitseb ratsionaalsus. Uus elaniku tüüp kui
  paigutuse inimene mitte enam omanik ega
  kasutaja, vaid aktiivne keskkonna ümberkujundaja.
• Maailma, asju mõtestatakse mitte kui kingitust,
  vaid kui toodet, kui omandatud.
• Paigutuse puhul on oluline funktsioonide
  loendatavus

16
Keskkonna struktuurid

• keskkonna tähenduselemendid (samuti loendatavad)
• Värvid (traditsiooniline, looduslik,
  funktsionaalne, soojad ja külmad)
• Materjal (puu, klaas, pehme mööbel/sektsioonid)
• Žestilisus. Vähem jõupingutusi, et asja
  käsitleda. Osalevad vaid jäsemed (varem kogu
  keha). Asjade miniatuursus (maksimaalne
  organiseeritus), nende maagilisus.
• Stilisatsioon, funktsionaalsed vormid
  (välgumihkel), vormi konnotatsioonid (auto tiib
  kui kiiruse ja jõu sümbol, struktuuriväline,
  ebaoluline element, mis lisab tehnikaesemele
  loodusliku konnotatsiooni)

17
B. MITTEFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM (SUBJEKTI
DISKURSUS)

• On terve hulk esemeid, mis ei sobi eelpool
  analüüsitud süsteemi ja justkui vastanduvad
  sellele. Unikaalsed, eksootilised, vanaaegsed
  asjad, mis ei ole funktsionaalsed. Kuid ikkagi
  täidavad märgi funktsiooni. Ajaloolisus,
  märgistab aega.
• Marginaalne ese antikvariaat.
• Marginaalne süsteem kollektsioon

18
C. META- JA DÜSFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM gadgetid
ja robotid

• Analüüsinud asju nende objektiivses (paigutus ja
  keskkond) ja subjektiivses (kollektsioon)
  süstematiseerimises, pöördutakse nüüd nende
  konnotatsioonide välja, so nende ideoloogilise
  tähenduse poole.
• Vormiline konnotatsioon on seotud moega.
  Tehniline konnotatsioon automaatikaga.
• Ühekordne tehniline viga ajab meid vihale, aga
  terve jada võib esile kutsuda eufooria. Me
  salamisi ootame, et miski ei tööta või läheb
  katki.

19
D. ASJADE JA TARBIMISE SOTSIOIDEOLOOGILINE
SÜSTEEM

• Mudelid ja seeriad. Olulisim opositsioon kaasegse
  asja staatuses. Eelindustriaalsed stiilne ese
  ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus. Mood
  ja sotsiaalne staatus.
• Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja
  kohustused. Uus eetika ettetarbimine.
• Reklaam. Mittevajaliku, mitteolulise, puhta
  konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise
  tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis
  sisendus, nüüd on eesmärgiks vaid valitseda
  tarbimist.

20
SÜSTEEM ASJAD/REKLAAM UUS KEEL?

• Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide
  kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte
  tõeline keel.
• Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha
  kaubamärgis/brändis.

21
Universaalne kood standing inimeste sotsiaalse
staatuse markeeringu süsteem

• Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja
  nende tõlgendamise süsteem.
• Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on
  saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga
  Inimest iseloomustavad tema asjad. Selline keel
  on funktsionaalne, kuid sümboolselt ja
  struktuurselt vaene.
• See koodi universaalsus ei tähenda reaalset
  demokratiseerumist. Vastupidi, eristuspüüe on
  üha suurem. Moraali, eetika ja keele barjäärid
  kukuvad kokku, kuid asjade sfääris tekivad uued
  barjäärid, uued reeglid. See on uus klassi- või
  kastimoraal.

22
Tarbimise mõiste

• Tarbimine ei ole mitte materiaalne praktika ega
  külluse fenomenoloogia, selle määratleb mitte
  toit, mida me sööme, mitte rõivad, mida kanname,
  mitte auto, millega sõidame, mitte kujundite või
  teadete kõneline või visuaalne sisu, vaid ainult
  see, kuidas see kõik organiseerub märgiliseks
  substantsiks.

23
TARBIMISEL EI OLE PIIRE

• On kõikide asjade ja teadete virtuaalne tervik,
  mis moodustab kaasajal enam-vähem sidusa
  diskursuse.
• Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma
  märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja
  saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega.
  Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on
  süstemaatiline märkidega manipuleerimine. Ja need
  märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi
  puudu.

24
Märgi mõiste

• kritiseerib Saussurei klassikalist märgiskeemi
  (ühik, mis viitab tähistajale ja koos
  tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et
  referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja
  haaratud märki. Reaalsus osutub märgi
  peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi
  effekt/vari/ideoloogiline põhi.

25
Märgi arengu faasid

• märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea
  näivus , pühadus.
• kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb
  näivus, kurja vallast.
• kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist.
  Näivuse mängimine, nõidus.
• kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega.
  On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei
  kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni
  valda.
• Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt
  koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad
  lõplikult iseseisvaks 20. sajandil.

26
Märgid meenutav üha rohkem signaale,

• mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei
  saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on
  ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on
  sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja
  lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse
  kui ujuvad tähistatavad.
• Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse
  kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise
  viis telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes
  selle koodi annab.

27
Võrgutamisest(1979). Võimalus vastu astuda
koodi terrorile.

• 3 ajaloolist faasi
• rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka
  loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama.
  Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei
  ole, ainult tseremooniates.
• esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti
  kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab
  võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt
  ruumilt võetakse ära üks mõõde.
• poliitiline võrgutamine - omane tänapäeva
  ühiskonnale.
• Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja
  tervele maailmale.

28
Tähenduse implosioon meediasjärjest rohkem
informatsiooni ja ühe vähem tähendust. 3
hüpoteesi

• informatsioon toodab tähendust, kuid ei suuda
  korvata tähenduse järsku kadumist igas sfääris.
  Vahetada välja puudulik meedia - sõnavabaduse,
  antimeedia(piraat- ja erajaamad) ideoloogia
• informatsioonil ei ole midagi ühist tähendusega.
  Shannoni hüpotees puhtinstrumentaalsest
  tehnilisest meediumist.
• informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja
  paratamatu korrelatsioon, kuivõrd informatsioon
  on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja
  neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt
  seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia
  lahustava, tõkestava toimega.

29
Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie
arusaamadele

• Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel
  põhjusel
• selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta
  jõu edasiandmise lavastamisele.
  Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja
  ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud
  ringis, peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud
  (usk informatsiooni).
• kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad
  massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon
  vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist.
  Informatsioon soodustab totaalset entroopiat.

30
Mac Luhani Medium is message kui tähenduse
implosiooni analüüsi alus

• Meedia teostab mitte ühiskonnastamist, vaid
  vastupidi sotsiaalsuse implosiooni
  rahvamassides, mis on mikroskoopilisel tasandil
  toimuva tähenduse implosiooni (sissepoole
  plahvatus) makro-
• skoopiline avardumine.

31
Medium is message (Baudrillardi tõlgendus)

• Kõik tähendussisud on neelatud ühte ainsasse
  domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob
  sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte
  ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia
  implosioon reaalsuses. Ei ole, mida vahendada.
  Pooluste neeldumine, selgete piiride ja
  vastanduste purunemine. Üks udukogu.
• Vastuhakk vaikimine, keeldumine sõnast. Või
  siis süsteemi enda mehhanismide
  hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks
  strateegiat subjekti ja objekti.

32
Baudrillard. Laip spiraalis 1976

• Ülikool on lagunemas ta on ebafunktsionaalne
  turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub
  kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või
  see, mis teda asendab) ei usu enam ülikooli. Ta
  teab tegelikult, et ülikool on vaid majutus- ja
  järelvalvetsoon teatud vanuseklassi jaoks.

33
Väärtuse viimane tango 1977

• Märkide (teadmiste, kultuuri) vahetus Ülikoolis
  õpetajate ja õpetatavate vahel on juba mõnda
  aega ainult nendevaheline sobing, mida
  kahekordistab ükskõiksuse kibestumus (märkide
  ükskõiksus, mis toob kaasa võõrdumise
  sotsiaalsetes ja inimsuhetes), simulaakrum, mida
  kahekordistab psühhodraama (häbistav soojuse,
  kohalolu, oidipusliku suhtluse, pedagoogilise
  intsesti soov, mis püüab asendada töö ja
  teadmiste kadunud vahetust).

34
Väärtuse viimane tango 1977

• Selles mõttes jääb Ülikool paigaks, kus toimub
  meeleheitlik initsiatsioon väärtuse tühja vormi,
  ja need, kes on seal paar aastat viibinud,
  tunnevad seda kummalist tööd, ebatööst,
  ebateadmistest tõusvat meeleheidet.
• Üliõpilaste ahastus, kes näevad, et neile
  omistatakse diplomeid ilma tööta on võrdne
  õpetajate ahastusega ja täiendab seda.